26. päev

Enne Magadani jõudsime veel autodega 800 meetri kõrgusele liustikule ronida.

Ja saabusimegi järgmisesse sihtpunkti - Magadani.
Viisime asjad ookeaniäärsesse hotelli, autod pesulasse ning õhtul oodati meid juba kohalikus restoranis Starõi Tallinn (Vana Tallinn).
Üllatav on peaaegu maailma lõpus leida taoline paik, mis pealegi veel sisekujunduses Tallinna vanalinna motiive kannab.

Meie vastuvõtja restoranis oli pisarateni liigutatud, et kaugelt Eestist külla tuldi. Meile reserveeriti terve saal ning kööki anti käsk valmistada
"kõike, mida eestlased soovivad".
Restorani seinal rippus muude eestiteemaliste suveniiride kõrval ka Jaanus Piirsalu artikkel samast restoranist. Tema oli tõenäoliselt eelmine
eestlane, kes Starõi Tallinn restorani külastas ning ega palju rohkem sealt eestlasi läbi käinud vist polegi.

Igal juhul tundsime end seal nagu kodus.
Starõi Tallinna külastamisega sai ka järgmine reisi eesmärk saavutatud.

Edasi otsustasime aga trügida veelgi kaugemale itta, et jõuda viimasesse idapoolsesse punkti, kuhu maasturitega pääseb.

Teel maailma lõppu einestasime toimivas hõbedakaevanduses; nägime uusi hüljatud linnasid; kohtasime rebast, kes pidas autosid suurteks konservideks;
silmasime emakaru poegadega; vedasime kohaliku taadiga 100 rutsi peale kihla, kas jõuame mereni või ei (taat võitis) jne.

Tunde ja tunde lagunenud radadel rassimist, vintsimist, jõesängides müttamist, käredavooluliste mägijõgede forsseerimist, mudas kaapimist, ekslemist -
ning meie ees voolas lai ja sügav jõgi.
Palju me ka ei mõõtnud sügavust, otsinud ringisõitmise võimalust, kaalunud jõhkrat riskimist - sellest sai kaugeim punkt Euraasia mandril, kuhu
maasturitega pääseb.

Kaugeima punkti koordinaadid:
61° 48' 30,5" N
156° 12' 11,8" E

Mõned pildid, kiired reportaazhid ja pöörasime otsa ümber, tagasi Eesti poole.

Siis aga kiskus jamaks.
Kiirevoolulises jões, kus eelnevalt Hiluxi olime allavoolu ujuma saanud, vajus LC 100 tugeva voolu tõttu sügavasse auku jõepõhjas.
Samas kohas uppus muuseas mõned päevad varem suur Kamaz.

Olukord paistis üsna kriitiline, LC 100 oli akendeni vees, salongi valgus vesi ning auto hakkas lainetes külili vajuma.
Autosistujad mõtlesid juba paaniliselt passide otsimisele, et ikka üle piiri tagasi kodumaale ka saada.

Improviseeritud päästeoperatsioon oli aga kiire ja efektiivne ning teisel katsel vedas LC 80 lõpuks pooluppunud LC 100 köiega kaldale.

Otsustasime samasse kohta laagrisse jääda, et Hiluxi ja LC 100 kuivada saaksid.
Uksi avades väljus salongist korralik laine.

Ööbimiskoha valik oli meil muidugi ütlemata mõistlik.
Paari tunni jooksul nägime laagriplatsi ümber hiilimas kümmekonda karu, kes võõramaiseid kõhutäisi piidlemas käisid.
Julgemad mõmmikud tatsasid suisa 50 meetri lähedusele.
Ei peletanud neid inimeste liikumine ega suur karutõrjelõke.

See vaatepilt oli tugevamatelegi liiast ning esimest korda kogu sõidu jooksul ööbisid kõik autodes. Isegi telgid pakkisime kokku ja karudele jäi välja
uudistamiseks vaid tühi konservikarp ja pudel vodkat.

Hommikuks oli aga suurem elevus kadunud ja enamus ei viitsinud laagri lähedal askeldavaid karusid isegi pildistada.

Tagasiteel tsivilisatsiooni ütlesid üles Hiluxi ja LC 100 vintsid, LC 100 kaotas jões numbrimärgi, LC 80 küljeplekis on suur mõlk küttepuude laagrisse
vintsimise tulemusena, LC 100 tilgub nagu vettekastetud kassipoeg, LC 80 kont on endiselt rivist väljas ning autosistujad tolmust läbi imbunud nagu
tolmuahvid (32 kraadi, kruusateed, tuulevaikus ja palju vastusõitvat rasketehnikat).
Taaskord lendasid "matt"-id rehve täitva Air-Seal'i aadressil, kui selgus, et see löga ei toimi mitte mingil viisil torgete vastu.

____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid