04. päev

Teine ja kolmas päev möödusid suures jaos nürilt asfalti nühkides.
Kuigi jah - Venemaal on asfalt suhteline mõiste - mõnes karupees asuvas paigas võib metsade vahel tuhida kümneid kilomeetreid piki noolsirget ja
laudsiledat asfalti, mis aga kõige ootamatuma koha peal nagu lõigatult otsa lõppeb. Paar kilomeetrit on seejärel tee, mis hambad suust välja raputab -
ning siis taas ideaalne kiirtee. Otsekui oleks teedeehitajatel vahepeal asfalt otsa saanud või paar koormat brigadiri koduhoovi asfalteerimiseks
kulunud.

Rait mainis seepeale, et Kasahstanis olid nad kaugel, keset inimtühja kõrbeala, sattunud kahesajameetrise asfaldilõigu peale, mis oleks otsekui taevast
kukkunud.

Iga taolise takistusriba juurde kippusid rekkatest ja sõiduautodest ummikud tekkima. Me saime õnneks taolistest kohtadest möödumiseks kasutada
parempoolset sõidurada - mudast teepeenart. Enamasti oli seal ka oluliselt siledam pinnas, võrreldes maanteedega.

Et rutiini veidigi murda, tõmbasime vahepeal suuremate trasside pealt kõrvale ning valisime otseteeks tupikumärgiga porilõigu. Loogika oli lihtne - kui
tee otsa saab, siis edasi vintsime.
Vintsimist meil vaja küll ei läinud, aga teel nägime põhjalikult muttauppunud rekkat. See vaade pani Väintsi rõõmust rõkkama - taolist pilti oli ta
kannatamatult oodanud.

Mingil hetkel muutus sõitmine üsna keeruliseks, kuna miljonid liblikad olid valinud just meie marsruudi ringi lendamiseks.
Igal juhul oli klaas sedavõrd paksult liblikajääke täis, et seda paska pidanuks liivapaberiga maha nühkima. Neljandal päeval valisime parimaks
puhastusvahendiks zhileti.

Ent mitte vaid klaasid ei ummistunud liblikatest, aga ka radiaator ja õhufilter.
Rait kauples ühelt külamehelt radika ette peenema võrgu - mees tõi kodust udupeene sitsiriide. Kas see oli nüüd ta naise öösärk või köögikardin, selles
me selgust ei saanudki.

Samal ajal suutis ülejäänud seltskond külapoe peenrahast tühjaks osta - viimased meist enam saiakesi ei saanud, kuna müüjamammil polnud enam
vahetusraha.

Looduse osas aga pole senisest sõidust midagi erilist esile tuua - maastik nägi välja umbes sarnane nagu liikudes Jõhvist Tartusse, seejärel läbi
Võrumaa ning viimaks Tõrvast Pärnu poole. Kohati olid tormid suuri metsaalasid maha murdnud, teisal samasugust rüüstamistööd inimkäed korda saatnud.

Mingil hetkel muutus ümbrus sedavõrd metsikuks, et isegi GPS ei tahtnud enam suunda näidata. Õigemini küll ilmusid kaardile teed, mida tegelikkuses ei
eksisteerinud ning GPSi suunajuhatajal kiilus tekst kinni.

Ning siis, taaskord ei kusagil, keset mittemiskit, oli tee ääres vingelt ülesvuntsitud võmmiputka.

Õhtu poole muutus peamiseks eesmärgiks vihmapilve alt läbi sõita. Kui see tehtud, oli juba sedavõrd hiline aeg, et pärast edutut järve äärde pääsemise
üritamist lõime telgid karjamaal üles. Et see paik täiesti asustamata polnud, tõestas hommikul laagri poole tormanud lehmakari...see juhtus siis teisel
õhtul ja kolmandal hommikul.

Krt, ajaarvestus on juba praegu sassis...

Igal juhul õhtu hiljem, ehk siis kolmandal õhtul, sättisime end külavahele laagrisse. Ilus suur järv oli ning laagriplatsile jõudes rikkusime ära
kohalike noorte "romantika" järvekaldal.
See meid aga ei häirinud - tunnike hiljem vennastusime juba linnakese priitahtliku päästeametnikuga.

Ahjaa, tehnika osas veel nii palju, et ühel autol (LC 80) hakkas miski väga kummaliselt kolisema, heli allikat ei õnnestunudki kindlaks teha.
Ning õhtul muundurit testides oli põhiparooliks "Ära nussi, maha põleb"...

Neljandal hommikul laagriplatsilt minema sõites suutsime ühe autodest (LC 100) ka mudasel heinamaal kivi otsa parkida. Veidi nikerdamist ning mõtlemist
ja masin sai mudast välja.

Veidi hiljem hakkas Raidi masin (LC 80) armatuuril tulesid vilgutama. Pidi olema selle mudeli tüüpviga, siledama tee peale jõudes lõppes tuledemäng
ära.

Täna loodame otsaga Uuralitesse jõuda, siis hakkab lõpuks ka seikluseks kiskuma...


(NB! Ei soovita kellelgi osta endale Sony Ericssoni Xperia Active telefoni - isegi seal, kus on muidu levi, see telefon ei toimi. Matkatelefon my
ass...)


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com