Üheksas päev

Üheksanda päeva hommik.
Alustagem sellest, et Tiidu sünnipäeva järgselt olime ise sitemas seisus
kui tehnika...

Sellele järgnes tavapärane maanteenühkimine, mis vaheldus (vist?)
mudasemate lõikudega.
Igal juhul oli ühel hetkel maanteel silt "Estonka" ning pöörasime suurelt
teelt maha.

Estonka küla pidavat olema varasemate andmete põhjal eelmisel aastal maha
põlenud, aga kohale jõudes polnud igal juhul jälgegi tulekahjust. Nagu
polnud märkigi eestlastest.
Kohaliku mahlaka suupruugiga ja ilmselgelt ebakaine taadi sõnul elavat
seal vaid "jobbanõi nemets".
Ent maanteesildist eksitatud eestlasi pidavat külasse üsna tihti eksima.

Seejärel testisime parmude lennukiirust. Kuni 35 km/h püsisid nad veel
kenasti sabas, pidurdades maandusid plirts-plärts vastu peegleid.

Seejärel on miskipärast üks suur ja pime auk mälestustes, mille täidan
nüüd vahepealsete tähelepanekutega.

Esmalt Aasia teed.
Võrreldes Uuralitest Euroopa poole jäävate maanteedega, on siinsed teeolud
igati head. Umbes nagu Eestis (ma ei mõtle siinjuures Jõhvit).
Igal juhul suisa igavalt lustlik on veereda.

Automargid on aga kummalised. Tuttava välimusega masinad kannavad imelikke
nimesid (stiilis Nissangjonghuijobina jms), rääkimata üha valdavamaks
muutuvatest parempoolsetest roolidest.

Nende parempoolsete roolidega on üldse selline lugu, et möödasõitu
üritavad juhid peavad end esmalt manööverdama poolde vastassuunaritta, et
eessõitvast autost mööduda. Pole ka ime, et siinkandis nii palju
plekimõlkimisi aset leiab siis, kui taolised hullud järsku vastassuunda
lendavad...

Teekonna pikkust on üsna raske hinnata kui esmalt näitab silt, et
Irkutskini on 1000 kilomeetrit, mõned kilomeetrid edasi 1700 ning ca 60 km
kaugemal 1730.

Ja jõudsime lõpuks Tomskisse.
Ööbisime Ob-i jõe kallastel, kus sai viimaks normaalselt ujumas käia (vaid
vool kippus ära viima) ning kohalikku kotkast toidetud.

Mingil varasemal päeval üritasime end ka ujudes puhtaks pesta.
Igaühe ümber tekkis kerge õline laik, raskemate seedimisprobleemide käes
vaevlejad ujusid järvekese kaugemasse nurka.

Tomskis võtsime peale Pika (Veiko), kes sinna lennukiga saabus.
Ning pärast autode pesemist sai suund võetud Kasekülale, meie esimese
vahepunkti peale.

Siberi eestlastest ja nende küladest kirjutan pikemalt oma Siberi sõidust
valmivas raamatus.
Lühikokkuvõte on aga selline, et olime seal tõelised staarid.
Mis parata - kui Eesti riik ei suuda meeles pidada väljaspool Eestit
elavate rahvuskaaslaste tähtsaid daatumeid (Kaseküla sai 110. aastaseks),
siis keegi peab ju riiki esindama minema.
Siinjuures sobib väga hästi tsitaadiks ühe kohaliku eestlase ütlus: "Olgu
see rahvus milline tahes, oma keelt ei tohi unustada!". Rahvuse kohta käiv
oli seejuures öeldud väga terava irooniaga.

Eesti keelt aga räägitakse Kasekülas ja selle naabruskonna eesti külades
vägagi hästi.
Tõeliselt südantsoojendav oli kuulda eestikeelset juttu tänavatel, külla
minnes, poes, klubis jne.
Mäletati ka möödunud aastal seal käinud rännuselle, keda ootas väga soe
vastuvõtt igas kohas, kuhu sisse astusime.

Nägime ka haruldast GAZ 67, mis sõjaajast pärinevat. See seisis lihtsalt
ühe kohaliku eestlase aida all, traktorite ja kombainidega koos.

Ning loomulikult pakuti külakostiks samakat.
Et tegu oli kvaliteetse kraamiga, siis sai seda kraami ohtralt manustatud.
Pealegi - ebaviisakas oleks ju "ei" öelda.
Nii me siis sumisesime külade vahet kuni saabus aeg Kaseküla jaanitulele
minna.

Piduliku ürituse käigus andsime üle hulga Eestist kaasa toodud raamatuid,
kohalikule koolile ja raamatukogule.
Siinjuures suured tänud Siberi eestlasi toetanud kirjastusele Valgus ning
AS-le ABT.

Kohalik televisioon võttis meid ka eetrisse ning intervjuusid jagati suht
ohtralt.

Olles ainsad Eestist tulnud külalised (lisaks oli nn välismaalastest veel
seal Saksamaalt saabunud endine Kaseküla elanik), anti meile austav
võimalus süüdata küla jaanituli. Selle protseduuri viis läbi Lilleke,
sellal kui ülejäänud rändurid ümber lõkke kõikusid.
Rahvast oli kohapeal kõvasti, külaelanike arvestuste järgi vähemalt 300.
Söödi, joodi, tuiati niisama ringi ning aeti kohalikega juttu.

Viimaks saabus hommik, mis ei olnudki nii hull ja valus kui esialgu karta
võis.
Et see tekstki saab kirjutatud üsna varahommikul, siis oli tegu kas väga
kvaliteetse samakaga või pole kõik tarbitu veel organismist hajunud.
Kahtlustan mõlemat.

Igal juhul liigume nüüd edasi Baikali ja BAM-i suunas ning üritame leida
mõne koha, kus end vette kasta saaks.

Tehnikast rääkides, siis lõi Raidi autol välja mingi kolks, mida
tavotipritsiga Kasekülas leevendati.
Samuti üritasime Pikale enne lennukile istumist pähe määrida mõned stabika
puksid, mis kahjuks aga kohale ei jõudnud.