14. päev

BAM-i esimene etapp alates Taishetist kuni Baikalini on nüüd läbitud.
Lühikokkuvõte toimunust (kuna emotsioone ja juhtunut oli rohkem kui
kiiresti kirjutada jõuaks) alljärgnevalt.

Pärast korduvaid mööda- ja tagasisõitmisi tänu kohalikele, kes oma
kodukantigi ei tunne, jõudsime lõpuks BAM-i otsale.
Selgituseks siis BAM-i kohta niipalju, et see on Baikal-Amur raudteeliin,
mis kulgeb 3220 km ulatuses läbi Siberi.
Meie eesmärk on läbida Tõnda ja Taisheti vaheline lõik, mille pikkuseks on
umbes 900 km, samuti erinevaid muid lõike BAM-il.
Seda aga mitte rongiga, vaid mööda raudteeäärseid hooldusteid - või nende
puudumisel lihtsalt sealt, kust läbi saab.

Olles õige otsa peale saanud, kulgesime tükk aega mööda üsna korralikke
metsateid. Umbes nagu need, mida Eestiski kohtab.
Siis aga hakkasid rajad otsa saama.
Mõnes kohas nii lootusetult, et pidimegi otsa tagasi pöörama ja kümneid
kilomeetreid tagasi sõitma, et uus teeots leida.
Siis aga otsustasime, et kuigi eesminevad jäljed olid aastakümneid vanad,
siis proovime neid mööda ikkagi läbi saada.
Ja saimegi. Kohe tükk aega.
Ukerdamist laugastes ja mülgastes ja nõlvadel ja võsa vahel oli kõvasti.
Vahepeal kadus rada sootuks, siis improviseerisime edasi minekul.

Meie teele jäi hüljatud külasid - BAM-i rajades ehitati lööktöölistele
keset taigat üha uusi eluasemeid, mis raudteeehituse edenedes aga maha
jäeti; nägime surnuaedasid keset eimiskit (küllap raudteeehitusel
hukkunutele); sattusime tehnikaromulate otsa jne.

Ühel hetkel kostus aga LC 80 salongi kõva sisin.
Kiire kontroll - üks rehvidest oli ribadeks.
Sabas järgneva Hiluxi poolt kostis kah kummalist suminat - ka sellel oli
rehv puru.
Ning hetk hiljem hakkas sisisema ka LC 80 teine rehv.
Ehk siis - korraga purunes kolm rehvi kahel erineval autol.

Veidi hiljem selgus, et olime sõitnud läbi terava rauakola, mis rebestas
kahel eessõitval masinal rehvid.
Kolmas auto - LC 100 - pääses, kuna peatuti napilt enne rehvesurmavat kohta.

Rehvide vahetamise käigus selgus, et meie masinate rehvidesse Eestis
pumbatud Air-Seal (www.air-seal.eu) löga ei toiminud. See olevat siis
taoline kraam, mis peaks hoidma rehvid torgete ja purunemise korral
tervena ning võimaldama probleemideta edasi sõita.
"Matt"-e lendas Air-Seal'i aadressil kõvasti - ning veelgi rohkem päev
hiljem, kui selgus, et see löga ei aidanud isegi väikese kruvitorke
korral.
Mõni pakkus isegi välja, et eemaldada autode küljelt vastavad
reklaamplakatid.

Igal juhul paaritunnise pusimise järel olime taas valmis edasi liikuma.
Seejuures läks LC 80-le alla kogu tagavararehvide varu - kui veel üks nael
oleks teele jäänud, seisnuks masin liikumisvõimetuna keset Siberi
pärapõrgut, sadade kilomeetrite kaugusel lähimast abistavast paigast.

See meid aga ei heidutanud ning jätkasime oma teekonda piki BAM-i.
Ühel hetkel asendus tavaline pinnas punase saviga, mis kleepus nii rehvide
vahele kui autode peale.
Varsti olid masinad roosakaspunased ning liikusid vaevaliselt edasi läbi
punase pinnase.

Külaelanikelt ja metsatöölistelt suunda küsides ütlesid kõik, et sellist
teed, nagu mei sõita soovisime, ei eksisteeri.
Nojah - siinkandis enamasti kohalike abile loota ei maksa, kuna nood ei
tea üldjuhul sedagi, mis nende oma koduõues toimub.

Ometigi oli tee BAM-ile olemas.
Ja meie liikusime aina edasi, vahepeal vintsides, vahepeal mülgastes
ukerdades, vahepeal libisedes, vahepeal vaevaliselt nõlvadele tõustes.
Kuni ette jäi jõgi.

Ahjaa - otsekui tervitusena BAM-i poolt pidime suht etapi alguses juba ühe
käredavoolulise jõe forsseerima.
See läks suuremate probleemideta - üks masin sumas omal jõul läbi, teine
vintsiti läbi, kolmas lasi end lainetel kanda.

Teine jõgi tundus kergemgi takistus olevat, ent kuna oli juba öö maale
langenud, jäime seal läheduses mahajäetud küla vahel laagrisse.
Vaevalt väsinult telkidesse jõudnud, kuulsime üha tihenevat vihmarabinat
telgikatusel.

Hommikuks oli sadu korralikult pladistada jõudnud ning pärast lühikest
nõupidamist otsustasime teha väikese tagasipöörde.
Seda mitmel põhjusel: esiteks polnud ühel masinal enam varurehve; teiseks
muutus punane savi põrgulikult libedaks (kohalikud soovitavad sellise ilma
korral 20 minutiga mägedest kaduda, kuna vastasel korral ähvardab oht
jääda paigale nädalateks); kolmandaks olime ajagraafikust kõvasti maas.
Kuidagimoodi ukerdasime uuesti mööda ligedaid teid tagasi lähima asulani
ning võtsime sihiks veidi suurema trassi.

Siinjuures tuleb aga tõdeda, et Venemaal on teedeehitus veel müstilisem
kui varasemalt kirjutatud sai.
Nimelt kannab läbi metsa tõmmatud siht nimetust "federalka" ehk föderaalne
maantee.
Eestis on metsa väljaveorajad samasugused nagu Vene federalka - vööni
mülkad, sügavad rööpad, rajad kus jalgsigi keeruline kõndida...
Meie aga ukerdasime sealt kuidagimoodi oma maasturitega läbi, imestades
seejuures, kuidas küll kohalikud oma Ladadega samu radu läbida suudavad...

Nii me siis kulgesime, arvestades 700 km-se trassi läbimiseks umbes päeva.
Tegelikkuses kujunes see aga kahepäevaseks offroadseikluseks, mis ei
jäänud karvavõrdki alla Eestis korraldatavatele kestvussõitudele.
Erinevuseks vaid see, et Siberis ei ole võimalik sõitu katkestada,
puuduvad toetusmeeskonnad ning auhinnaks on ellujäämine.

Mida edasi liikusime, seda rohkem nägime ka silte mägiteedel - "suletud
läbipääsmatute teeolude tõttu". Meie kulgesime aga endiselt piki Baikali
läänekallast allapoole.

Lõpuks jõudsime Irkutskisse. Selle aja peale juksisid kõigi autode
roolisüsteemid, mis tänu kohapealsele offroad-eksperdile Volk-ile
kiirkorras remonditud said. Samuti läksid rehvid taastamisele.
Kuniks remonttööd toimusid, käisime linnaga tutvumas ning pesime puhtaks
suurema osa vahepeal räpaseks saanud riietest.
Ning nüüd liigume edasi Baikali kallastele ja järgmine suurem punkt peaks
olema Ulan-Ude.