16. päev

Jõudsime Tshitasse. Täna ööbime taas katuse all.
Nagu Väints ütles: "Oleme ööbinud prügimäel, ehitusmaterjalide poes, aga
kirikus senini veel mitte.". Ehk siis - meie ööbimiskohaks on Heiki
tuttava kirikuõpetaja töökoht.

Irkutskist me niisama lihtsalt minema ei saanudki. Kuna autode remontimine
venis, siis tegime tiiru linna peal ja lähinaabruses.
Muuhulgas sõitsime ka Baikali järve äärde, kus tegime tunniajase
laevasõidu järvel, lootes serpasid (nii vist nimetati Baikali hülgeid)
näha.
Seda õnne osaks ei saanud, küll aga saime imetleda Baikali kaldajoont ja
muud kena.

Seejärel käisime veel vaatamas loomapiinamist vene moodi - väike nn
"loomaaed" Baikali ääres, kus kaks karu olid suletud paariruutmeetristesse
puuridesse. Suht rõve vaatepilt, Euroopa loomakaitsjatel oleks seal
kõvasti piketeerimisvõimalusi.

Irkutskis saime kätte vahepeal taastatud rehvid.
Eestis oleks need otsemaid ära visatud - sedavõrd lootusetult ribadeks
tundusid nood olevat.
Siin aga vaatasid vennad rehvid üle ning kommenteerisid äraviskamise
kohta, et "horosho zhivjom". Ehk siis - hästi elame kui
taastamiskõlbulikud rehvid lihtsalt ära viskame.

Teekond ümber Baikali lõunatipu oli uinutav üles-alla kulgemine, mäenõlva
mööda üles, nõlvast alla, üle harja, läbi oru. Kuni viimaks õhtul uinusime
suslikute sirina saatel.

Peagi ületasime Burjaatia piiri.
Maastik muutus, meenutas Mongooliat, lõputud lauged nõlvad, üksikud
kõrgemad harjad, külad laialipaisatud lõpututele väljadele.
Ning kohalikud, kes näo poolest mitte just kõige sümpaatsemad ei tundunud.

Täpsemad kirjeldused kohalike osas saavad mu reisiraamatus olema,
siinjuures mõned leebemad ütlused:
"Burjaadid tööd ei tee, nad vaid teesklevad töötegemist"
"Kui selline metsas vastu tuleks, siis laseks maha: a) enda, b) püksid, c)
vastutulija"
Jne.

Väints aga soovis kohtuda mõne kohaliku shamaaniga.
Varsti see võimalus tal avaneski.

Õhtuks lõime laagri üles väikeses jõekäärus.
Varsti kappas kohale jõekääru "omanik" metsikul ruunal ning "integreerus"
koheselt meie seltskonda.
Venna vaimne tase oli täpselt selline, et maakaardi asemel oleks me võinud
sama vabalt talle ka natüürmorti näidata - tema jaoks olime me ikkagi
"amerikantsõ".

Kõigepealt jõi vend ära arvestatava koguse meie vodkast, lubas veristada
külaliste jaoks lamba (5000 rutsi), väitis end olevat shamaani, seejärel
laulis armastuslaule, siis vajus lõkke kõrvale magama ning viimaks lubas
kõiki ära tappa.
Seepeale talutasime venna koos hobusega laagrist eemale (mõni soovis
koeranäo suisa sadula külge soome traadiga kinni köita) ja õnneks kostus
peagi eemalduv kabjaplagin.
Sel ööl me toda venda enam nägema ei pidanud, kuigi mõnelgi oli telki
minnes junn kergelt jahe, kuna taolised mõningase arengupuudujäägiga
rahvused kukuvad ilma põhjuseta paugutama ja väitsaga vehkima.

Burjaatiat iseloomustavad veel lisaks kenale loodusele ja visuaalselt
vähemkenamatele elanikele stuupad, mida võib näha pea igal mäenõlval.
Samamoodi uhked nõukaaegsed mälestussambad, mida kohtab enam-vähem igas
külakeseski.
Loomulikult ka loomad tänavatel ja maanteedel - võsast suutis hobusekari
auto ette hüpata ning päästsid vaid kiired reaktsioonid ja head pidurid.

Kohalike põliselanike kohta on heaks näiteks ka teeäärsed söögikohad, kus
musta tööd teevad pilusilmsed aborigeenid, kassas arveid koostavad aga
vene päritolu kirjaoskajad mamotschkad.
Nende söögikohtade osas saab veel sedagi öelda, et kuitahes pikk menüü ka
ei oleks, siis tellides öeldakse umbes kahe kolmandiku toituse kohta, et
need on "otsas", juba lauas istudes tullakse veel korduvalt ning öeldakse,
et "pole ka seda ega seda toitu". Ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi
leppida borshiga.

Autod on tänu karmidele teeoludele hakanud tegema igasugu huvitavaid
hääli, mõned jupid pudenevad, mõned purunevad, osa detaile käepäraste
vahenditega ära timmitud - ning kaks kolmandikku teekonnast on veel ees...


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com