Saime siis raudteelaste külakesest liikuma ning valituks osutus kolme silla variant.
Ehk siis esimesest enda üle rääkimine (meil oli ka teatav toetus kohalikult natshalnikult selle protsessi läbi viimiseks), teise silla alt läbi jõe
sõitmine ning kolmandast üle hiilimine.
Nagu ikka, ei läinud asjad nii nagu plaanitud.
Esimese silla juures pidime hirmsa aja ootama, et rongide vahele meie ülesõiduks piisav aeg jääks.
See oli ka vist vaimseks murdepunktiks me reisil, sest kuidas sa ikka põhjendad olukorda, kus kamp täiskasvanud mehi kükitab ümber sipelgapesa,
toidavad sipelgaid parmudega ning arutlevad sipelgate pesasiseste protsesside üle...
Silla ületamine võttis ca 5 minutit. Teadmiseks neile, kes autoga raudteel sõitnud ei ole, et problemaatilised on nii rööbastele peale- kui mahasõit,
liipreid mööda liikumine kui relsside kõrgus, mis ka kõrgemate autode põhjasid kraapida võib.
Igal juhul saime üle ning abiks oli ka silla kõrval peatatud teetööliste rong, mis tagas, et ükski teine rong meist üle ei sõida.
Teisel pool silda ootasid spetsmaasturiga Irkutski Volk-i sõbrad, kellega paar sõna juttu ajasime. Nende kommentaarid eesootavate teeolude kohta polnud
just julgustavad, nagu ka vaatepilt nende purukssõidetud masinale.
Teine sild muutis paljugi.
Käredavoolulise jõe forsseerimiseks planeerisime kinnitada LC 80 sappa nii LC 100 kui Hiluxi.
Mõningaste raskustega saigi LC 100 üle veetud, tagasiteel teisele kaldale murdus aga LC 80 tagumine kardaanirist pooleks.
Ehk siis - LC 80 oli keset jõge saarekesel liikumisvõimetu, LC 100 ühel pool kaldal, Hilux teisel pool kaldal.
Ja vahepeal jõgi, millest köit üle vedada üritades lõid Kirjanikul lained üle pea ning Muhomar seisis tugeva voolu tõttu mitu minutit liikumatuna
kaelani vees. Õigemini küll ta üritas liikuda, aga "sussid käisid all ringi" ja voolu tõttu polnud eriti võimalik mingis suunas minna.
Siinjuures tuleb aga eraldi ära märkida Lilleke, kes igas ületamist vajavas jões esimesena sees on ning kõige paremat läbisõiduteed otsima asub. Sellal
kui mehed kaldal käsklusi jagavad ning varvastki vette ei pista.
Kuidagimoodi sai LC 80 kardaanirist alt kruvitud ning teekod jätkus üle silla teise auto slepis.
Vahepeal suisa lootusetuna tundunud olukorrast kirjutan kunagi pikemalt.
Ööpimeduse varjus ületasime salaja raudteesilla.
Kolmas sild pidi olema see, mis autodega ületatav.
Kohapeal aga selgus, et nii lihtne ei pruugi see protsess olla - liiprite vahelised augud võinuks vabalt autod kinni jätta, teravad poldid rehvid
lõhkuda jne. Raudteesillal suure kaubarongiga kohtumine lõppenuks aga ilmselgelt meie poolt teiseks jäämisega ehk siis kaotusega.
Alternatiiviks on sillaaluse jõe forsseerimine, mis on aga veelgi sügavam ja kiirem, lisaks liigub LC 80 vaid esisillaga ning LC 100 vints ei tööta.
Hetkel seisavad autod jõe keskel saarel, Kirjanik vastaskaldal ning peagi peaks mingid otsused edasiliikumise võimaluste kohta tulema.
Nii pikalt pole veel kuskil plaani peetud...
...
Otsus tehtud - pöördusime ümber ning suundume tagasi raudteelaste küla poole, lootuses saada või tellida seal uus kardaanirist ning võib-olla üritada
teekonda jätkata, mitte tagasi Ulan-Ude peale pöörduda.
...
Ning mis edasi sai...
Esimese raudteesilla (Olekma jõgi) juures sõitis meile vastu KAMAZ, mille juht oli lahkelt (arve tuleb hiljem tõenäoliselt) valmis meid Tsharani
eskortima.
Esimesest jõest tulid maasturid KAMAZi sabas nagu pardipojad pardiema sabas trossiga üle.
Ja teisestki, esialgu ületamatuks osutunud jõest, vedas KAMAZ meid nagu ema süles üle.
Show oli vinge, autod ujusid voolus vabalt, salongidesse valgus vesi, adrenaliinilaks oli ülal, passe ja rahakotte hoiti ihu lähedal, LC 100
põhjakaitse on nagu kokkukägardatud paber - aga üle saime!
____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com
Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar